Järgmine Peatus

Tänase saate külaline peacecop kalmer: vestab Maltast ning oma imelistest kogemustest seoses selle riigiga. Näiteks jutustab saatekülaline meduusiga kohtumisest, kuidas kukkus selja vees veriseks, hiiglaslikest Malta burgeritest, miks ei tohi lasta endalt midagi varastada (ehk kuidas tegeletakse varguste probleemiga) ja palju enamat. Lõpetuseks leiab saatekülaline, et küsimus ei ole, miks Maltale minna, vaid millal minna. Suvi on selleks tema hinnangul kindlasti parim aeg. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline Madis Kahro pajatab rännakutest Ladina-Ameerikas. „Järgmise peatuse“ läbi aegade kõige pikemas saates kuuleme purskava vulkaani jälgimisest, Surmateel sõitmisest (mis polnudki Madise sõnul nii hirmutav), miks on bussisõidud Ladina-Ameerikas meeletult ohtlikud, kuidas võib pikalt reisides rahataju ära kaduda, mis põhjusel olid kuubalased Madise arvates kõige ebasõbralikumad inimesed ja palju muud. Madis räägib ka kõige ohtlikumatest elukatest, kellega reisil kokku puutus – nende hulka kuuluvad nii kaimanid, boamadu kui ka korallmadu. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline Kertu Jukkum räägib oma värskest lemmikriigist Montenegrost. Kertu tunnistab, et on Montenegrosse minekust pikalt unistanud ning õnneks ei avaldanud paik talle pettumust. Montenegro juures kiidab ta nii köitvaid mägesid, puutumata loodust, toredaid inimesi kui ka soodsat hinnataset. Kirglik reisifänn leiab, et Montenegros tasub kindlasti ringi sõita ja erinevaid paiku vaadata. Selleks sobivad nii buss, rong kui ka auto. Autorendi puhul soovitab ta siiski arvestada, et rooli tasuks valida kogenuma juhi – mägedes võib olla päris närvekõditav sõita. Ka temal hakkas mingitel hetkedel veidi kõhe. Samuti jutustab Kertu kõige lahedamatest kohtadest Montenegros ning mida arvab Euroopa kõige igavamaks pealinnaks tituleeritud Podgoricast. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline Riina Einasto räägib kodus hooldaja tööst Inglismaal. Riina kliendid olid peamiselt eakad, mistõttu juhtus nii mõnigi kord seda, et enne hooldaja kohale jõudmist suri inimene ära. Ometi püüdis Riina seda võtta võimalikult kaine mõistusega ning abistada igakülgselt. Kodus hooldaja ülesandeks on eaka eest hoolitsemine ning tema vajaduste täitmine. Küll aga on tarvis hoolikalt jälgida hooldusplaani, sest seal on kirjas, mida tohib ja mida mitte. Riina toob näite, et mõni proua oli harjunud, et tema nüüdseks teise ilma lahkunud mees tegi alati pediküüri… kui proua ootas, et Riinagi sama teeks, siis oli vaja keelduda. Hooldusplaani järgi polnud see lubatud. Riina tunnistab, et ka üldiselt olid reeglid väga ranged – näiteks oli lubatud ööpäevas vaid kaks tundi välja minna. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline Mirjam Kruusmaa armastab koos lastega reisida – tema seitsmeaastane tütar on nüüdseks külastanud 43 riiki ning kolmene pisipreili 20 riiki. Nii Mirjam kui tema mees on alati olnud kirglikud reisifanaatikud ning jäädes esimest last ootama, ei soovinud nad liialt paikseks hakata. Selleks ajaks olid neil juba ostetud mitmed lennupiletid (näiteks Peruusse ja Hiinasse) ning loomulikult käidi kõik paigad beebiga läbi. Mirjam on veendumusel, et alla aastase lapsega ongi kõige lihtsam reisida – tema tahab vaid vanemate lähedust ja süüa. Saatekülaline tunnistab, et mida reis edasi, seda vähem ta planeerib ja muretseb. Küll aga on üks asi, mille pärast on ta alati kõige enam muret tundnud: erinevad haigused. Reisides on samas nii mõndagi juhtunud – näiteks Tšiilis ja Mehhikos rööviti nad paljaks ning Indias ja Hiinas seisid kohalikud järjekorras, et saaks heledapäiste lastega pilti teha. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline Sabina Sägi räägib õpetajatööst Bulgaarias. Sabina sattus ühte Bulgaaria väikelinna inglise ja saksa keelt õpetama. Saades oma taotlusele positiivse vastuse, jäi Sabina siiski hetkeks mõttesse – kõhklused ei kestnud aga kaua, sest teda köitis võimalus minna sinna, kuhu enamik eestlasi ei lähe. Saates jutustab Sabina õpetamisest ilma kohalikku keelt oskamata, enda bulgaaria keele õpingutest ja praktiseerimisest, sealsest eluolust, miks oli paras väljakutse mööda riiki reisida, milliste võlunippide bussipiletite hinnad madalamaks läksid ja palju muud! Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline Merike Järvamägi räägib maakera kuklapoolel Austraalias töötamisest ja elamisest. Merike kolis Austraaliasse pärast ülikooli lõppu. Minekuks valmistus noor naine väga hoolikalt ning tegi rohkelt eeltööd – see on tema sõnul ka võtmetähtsusega, sest aitab kohapeal kergemini sisse seada ning väldib võimalust sattuda ebatulusat tööd tegema. Merike leiab, et ilma autota on Austraalias väga keeruline – seega, kui on load olemas, tasuks esimese asjana osta oma sõiduk. Tema liikus kogu Austraalias oleku ajal bussiga vaid ühe korra. Saatekülaline kinnitab, et eestlased kui tublid töötajad on Austraalias hinnatud. Näiteks tema sai nii mõnigi kord uude ametisse, sest tööandjal olid eestlastega head kogemused. Loomulikult räägime ka sellest, millised on Austraalia farmides kõige tulusamad tööd ning kuidas vähem iseseisvamad inimesed sealmail töö leiavad. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline on kuulajatele tuttav – nimelt on see „Järgmise peatuse“ saatejuht ise, Liina Metsküla. Liina räägib saates peamiselt kolmest riigist, kus reisimisest on tal väga tugevad ja ka vastuolulised emotsioonid. Näiteks kõneleb ta Põhja-Korea propagandast, viisaavalduses luiskamisest (sest kartis mitte riiki pääseda), hallidest tänavatest ning põhjakorealastest. Siis on juttu Rio de Janeiro ohtlikkusest – Liina ööbis favelas, kus nägi nii mõnigi kord relvastatud narkodiilereid ja kuulis tulistamist. Lõpetuseks läheme ka orkaanijärgsele Dominica saarele (mitte ajada sassi Dominikaani Vabariigiga), kus oli olukord üsnagi nukker – paljud majad olid varemetes, elektrit saadi generaatori peal paar tundi päevas… Kõikidest nendest seiklustest saad lugeda ka Liina uues reisiraamatus „Jälle maailma peal ripakil“. Vestlust juhib Sten Kohlmann.

Tänase saate külaline Andre Põlm räägib ettevõtja elust ja katsumustest Rio de Janeiros. Andre tunnistab, et oma teenust Brasiiliasse viies oli hirm, et see on keeruline ja bürokraatlik turg – kahjuks sedamoodi läkski. Andre kõneleb saates, milliste napakate probleemidega nad silmitsi seisid ning kas ja kui palju respekteeritakse välismaalasest ettevõtjat. Rio de Janeiro puhul ei saa üle ega ümber kuritegevusest. Niisiis toob Andre näite oma kõige esimesest töötajast, kes ei jõudnud esimesel tööpäeval kohale, sest ta rööviti tee peal paljaks. Välismaal elamine ja töötamine on Andret inspireerinud kirjutama raamatut – hetkel kogub ta Hooandjas raha selle välja andmiseks. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline Katharina Toomemets on ajakirjanikuna käinud Eurovisionil kaheksal korral. Arvestades koroonaolukorda, on selleaastane Eurovision vägagi erinev ülejäänutest – pressikeskuses oli tavapärase 1500 ajakirjaniku asemel 500, europeod jäid ära, pidevalt oli vaja maski kanda, publikut lubati saali üsna vähe ning toimus lakkamatu koroonatestimine. Katharina tunnistab, et kui kuulis, et Rotterdamis on vaja iga 48 tunni tagant testida, siis mõtles ta, et vaene nina… Kohapeal selgus aga, et kasutusel on moodne hingamistest. Kui ajakirjanikel oli liikumine ja tegemised üsna vabad, siis delegatsioonidel oli see vägagi piiratud. Katharina toob näite, et vaatamata sellele, et nad viibisid Uku Suvistega ühes hotellis, pidid nad intervjuu tegema veebi vahendusel. Üleüldiselt leiab Katharina, et Holland sai Eurovisioniga hästi hakkama – piirangud ei tundunud üle mõistuse karmid ning samas ei tekkinud ühtegi koroonakollet. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Kuna iga koer on erinev, tuli õppida nende iseloomu ja käitumismustrit – selle kõige taustal on oluline saada koera jaoks autoriteediks, et ta ei hakkaks pähe istuma. Igavust selles töös pole, sest iga päev juhtub midagigi – alustades kaklevate koerte lahutamisest kuni turistide päästmiseni välja. Põhja-Norra on suurepärane kant ka virmaliste vaatamiseks ning need on Heneki sõnul seal uskumatult võimsad. Temal on isegi kogemus, kuidas koerad jäid lummatult taevasse vaatama. Kelgukoerte töö on hooajaline ning suvel loomad puhkavad – lõpetuseks uurimegi, mil moel kelgukoerad siis oma puhkuse veedavad. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline Enn Kaup on käinud kümme korda Antarktikas – neist enamikel kordadel polaaruurijana. Antarktikast rääkides ei saa üle ega ümber ilmast. Enn nendib, et kõige suurem probleem on Antarktikas tugev tuul, mitte temperatuur. Kõige madalam temperatuur, mida tema on tundnud, oli (kõigest) 44 miinuskraadi. Sealjuures võib suvel olla lausa 10 soojakraadi! Antarktikat saab avastada ka turistina, kuid loomulikult on pakettide hinnad väga kallid – keskmiselt 10 000 eurot. Ennu hinnangul pole turism õnneks Antarktikale suuremat mõju avaldanud, seda peaasjalikult rangete külastusreeglite tõttu. Näiteks ei ole lubatud pingviinidele lähemale kui viie meetri kaugusele minna. Lisaks jutustab Enn elust polaaruurijana, Antarktika osooniaukudest, oma uuringutulemustest ning paljugi muud!

Tänase saate külaline Tiia Toomet räägib oma viie nädala pikkusest reisist Kesk-Ameerikasse Costa Ricale. Päris kindlasti on Costa Rica loodushuvilise paradiis – riik uhkeldab kauniste koskede ja vulkaanidega ning seal on palju rahvusparke. Kaasa tasub haarata binokkel, sest linnu- ja loomariik on uudistamist väärt. Tiia soovitab sinnamaile reisides kindlasti proovida ka trossilaskumist ehk canopy’t – tuhisedes vihmametsa kohal läbi õhu, saab loodusest hoopis uue ja võimsa tunnetuse. Kuna Costa Rica on piirkonna üks kallimaid riike, tasub arvestada suuremate väljaminekutega. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline Britt Ernewein kolis kümme aastat tagasi Prantsusmaale ning pole tänasekski naasnud.  Britt elab prantslasest abikaasa ning nelja lapsega väikeses Pont-à-Moussoni linnakeses. Kuna hiljuti ostis perekond sinna suure maja koos aiaga, siis räägime peamiselt sealsest kinnisvaraturust. Britt tunnistab, et kui ühelt poolt on kohalik kinnisvaraturg keeruline, siis teisalt olid nemadki rasked kliendid. Nimelt teadsid nad, mida tahavad ning otsisid seda hoolega. Lõpuks leidsidki 80 000 eurot maksva maja, mida tuli korralikult remontida. Britt avaldab, et nende eesmärgiks oli osta odavam kodu (mida renoveerida), sest Prantsusmaal on ainuüksi notaritasu ligi 10% ostuhinnast! Maja renoveerimisel on olnud rohkelt probleeme, mis ajavad Briti ühelt poolt ohkama ja teisalt naerma. Näiteks on neid suure rahasummaga tüssatud, töötajad käinud kohal vaid siis, kui viitsivad ning omanike kujundussoove on püütud ignoreerida. Lõpetuseks lobiseme ka Briti perest ning nende prantslaslikust elustiilist. Vestl

Tänase saate külaline Kristi Vohla armastab oma lastega (3-, 4- ja 13-aastane) reisida – veelgi enam, nüüd ei kujutaks ettegi, kuidas oleks minna üksinda reisile. Saatekülaline tunnistab, et lastega välismaale suundudes tuleb arvestada mitmete erinevate nüanssidega ning tihti läheb reisi kogumaksumus ka suuremaks. Samas on see asja väärt. Kristi nendib, et 13-aastane tütar peab reisimise tõttu ka aeg-ajalt koolist puuduma – samas ei raatsi naine lapsi koju jätta. Nii tuleb tütrel iga kord koguda õpetajatelt allkirju, et nad lubavad õpilasel puududa. Samas usub Kristi, et reisimine õpetab lastele palju. Näiteks mõistab laps, et see, mida ta koolis või lasteaias õpib, on kusagil maailmas ka olemas. Niiviisi avaneb silmaring. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline on diginomaad Enelin Paas, kes elab koos elukaaslase ja koeraga unistuste elu, töötades erinevates maailma paikades – kus vaid soovivad. Muide, koera võtsid nad hiljuti Mehhiko varjupaigast. Enelin tegutseb turunduse vallas ning on tänaseks iseenda tööandja. Kui enne koroonaaega vahetas ta asukohta iga kolme kuu tagant (ning Eestisse jõudis vaid suvel), siis koroonaperiood on sundinud neid paiksemaks. Juba teist hooaega ollakse Mehhikos. Ka Enelini bulgaarlasest-ameeriklasest elukaaslane Tony on diginomaad, nii et koos on eriti mõnus sellist elustiili viljeleda. Enelin tunnistab, et ei kujuta ette, et nad jääksid kunagi täiesti paikseks – võib-olla mõneks ajaks siis, kui lastel on koolikohustus. Seda nimetab ta hetkel üsna kaugeks tulevikuks. Sellest, et Enelin ja Tony Mehhiko elu tõeliselt naudivad, annab tõestust ka tõik, et hiljuti osteti Puerto Vallartasse oma korter. Selle hinnaks kujunes 113 000 eurot, kuid võrreldes, kui palju maksaks sama korter Eestis, oli see ülimalt tulus di

Tänase saate külaline on Teele Rebane, kes räägib elust Hongkongis, sealsetel meeleavaldustel osalemist ning Hongkongi tulevikust. Teele õpib Hongkongi ülikoolis ajakirjandust. 2019. aastal avanes noore ajakirjaniku jaoks harukordne võimalus kajastada sealmail toimuvaid suuri meeleavaldusi. Meeleavaldused said alguse, sest Hiina tahtis kehtestada uut väljaandmisseadust, mille järgi saaksid nad viia Hongkongist Hiina kohtu ette inimesi, kelle on kurjategijateks kuulutanud. Rahvale see ei sobinud – Hongkong peaks olema 2047. aastani Hiina erihalduspiirkond, mistõttu ei tohiks riik linna tegemistesse niiviisi nina toppida. Meeleavaldused kestsid küll pikalt ja muutusid vägivaldseks, kuid resultaat oli hoopis vastupidine – Hiina võim sekkub Hongkongi asjadesse veelgi rohkem kui enne. Hongkongi inimesed ei taha aga muutuda sellisteks nagu hiinlased. Teele sõnul vaatavad hongkonglased hiinlastele veidi ülevalt alla ja peavad neid lammasteks. Saates jutustab Teele, mida koges ajakirjanikuna meeleavaldusi kajasta

Tänase saate külaline Liina Laumets on elanud ligi kaheksa aastat Tšiilis. Et Tšiilis head tööd leida, mängivad tihtipeale rolli just tutvused. Samas kinnitab turunduse alal tegutsev Liina, et tema pole ühtegi tööd saanud tutvuste läbi. Küll aga nendib noor naine, et ilmselt on ta pakkunud ettevõtetele huvi ka oma heledapäisuse poolest. Tasuva töö leidmisel on A ja O ka hispaania keele oskus, sest inglise keelt osatakse sealmail halvasti. Liina tunnistab, et paraku on inimesed Tšiilis rassistlikud – kui eurooplasi ja ameeriklasi võetakse vastu avasüli, siis samamoodi ei käituta näiteks peruulastega. Kui nüüdisajal ei soovitata üldiselt CV-sse pilti panna, siis Tšiilis on see jätkuvalt vajalik. Kuigi Tšiilit nimetatakse Lõuna-Ameerika Šveitsiks ning elatustase on teiste piirkonna riikidega võrreldes väga hea, siis tegelikult on seal palju probleeme. Võrdlemisi kallis riigis on miinimumpalk 300 euro kandis ning Liina toob võrdluseks välja, et tema teenib sellest seitse-kaheksa korda rohkem. Suur ebavõrdsus i

Tänase saate külaline on kunstnik Agnes Veinberg, kes on juba viis aastat Lätis elanud. Agnes lõpetas Tartu ülikooli maalimise eriala ning suundus kohe pärast seda Lätti Kuldiga linna kohalikku muuseumit juhtima. Ühel hetkel sai ta aga kõne Läti endiselt ministrilt, kes oli tema maale näinud. Minister teatas, et Agnes lausa peab töölt ära tulema ja täiskohaga maalima hakkama! Noor naine lasi end veenda ning keskendus maalimisele. Kui esiti tundis ta hirmu ebastabiilsuse osas, siis nüüdseks on see kadunud. Veelgi enam, Agnes toonitab: maalida ei saa, mõeldes raha peale. Tegelikult läheb Agnesel vägagi hästi ning ta müüb teoseid ka väljapoole Euroopat. Neist suuremate hinnad algavad lausa 2000 eurost. Agnese sõnul ostetakse maalid teinekord juba nii kiiresti ära, et ta ei jõua neid üleski pildistada. Koroonaaeg kunsti õnneks mõjutanud ei ole, sest inimestel on säilinud vajadus ilu järgi. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Tänase saate külaline Marju Gellert on elanud ligi kaheksa aastat Hispaanias Malagas, kuhu kolis abikaasa ja väikese pojaga. Tänaseks on perre lisandunud veel üks poeg. Marju tunnistab, et tema jaoks oli koos perega Hispaaniasse kolimine lihtsam samm kui üksinda minek võinuks olla. Küll aga oli just lähedastel keeruline sellega leppida. Marju ja tema abikaasa Artjom on pidanud aja jooksul erinevaid ameteid, mõnes on hästi õnnestunud ja teises samas läbikukkunud. Praeguseks naudivad nad tööd fotograafidena. Küll aga toonitab Marju, et see pole kahjuks kullaauk, kust rohkelt raha tuleks. Loomulikult räägime ka Marju ja Artjomi poegadest, kes mõlemad käivad nüüdseks koolis. Muuseas, välismaalastena laste heasse kooli saamine polnud üldse keeruline – Hispaanias toimib punktisüsteem, mille järgi eelistatakse peamiselt just neid, kes pole nii heas seisus. Marju nendib, et lastel oli alguses eelkoolis mõnevõrra raske (näiteks ei rääkinud poisid esimese aasta tundides üldse hispaania keelt – kuigi õpetaja sõnul na